RU Home Site map E-mail
01 02 03 04 05 06 07
 
 

Psühhosomaatiline lähenemine

   
 

Tervis ja haigus: psühhosomaatiline lähenemine.

Psühhosomaatiline lähenemine tervisele ja haigusele tähendab neid mõjustavate psühholoogiliste, sotsiaalsete ja bioloogiliste faktorite koosmõju tulemuste vaatlemist. Inimese terviklikkuse vaatlemise idee on tõhusalt realiseeritud süsteemses teoorias, mis kujutab inimest ette biopsühhosotsiaalse tervikuna. Süsteemne lähenemine kujutab endast ainuõiget metodoloogilist alust, mille alusel inimese loomus võib olla vaadeldud sisemiste ja väliste suhete mitmuses, milles see terviklik süsteem on.

 
 
Psühhosomaatiline lähenemine

 

 
   
     
 

Inimese enesemõistmise protsessis kujuneb ettekujutus ise endast, oma siseisest maailmast – psühholoogiline „mina” ja keha kujutus – füüsiline „mina”. Subjektiivse maailma pildi formeerumine inimese poolt on seotud tahega vaadelda maailma tervikuna. Reaalsus peegeldub erinevate kujundite süsteemina. Igasugune psüühiline kujund on reaalsuse integraalse kuju element. Isiksus ise võib olla kujutatud kujundite süsteemina.

Kujundid tagavad inimese kontakti sisemise ja välimise maailmaga, soodustades inimese arengut, aga aitavad ka isiku oma individuaalsuse saladuse mõistmisel. Kujundid aitavad adapteeruda stress-olukordades. Need on kindlad psühholoogilised sügava enesemõistmise instrumendid. Kujundite koha unikaalsus psüühika süsteemis määravad seda, et need on sisselülitatud kogu psühholoogilisse problemaatikasse. Kõik see tõendab kujundite, kui imagotransformatsiooni operatsiooniühiku valiku mittejuhuslikkust.

Inimene, kui ühtne somatopsüühiline reaalsus vajab oma tervise ja haiguse seisundi terviklikkuse vaatlemist.

Tervise psühhosomaatiline kontseptsioon.

Tervis on hinge ja keha, mateeria ja vaimu harmoonia, see on täiuslik ja ainus inimese funksioneerimine kõikidel tasanditel: somaatilisel ja psüühilisel. Eristatakse tervise järgnevaid tasandeid: 1) inimese süsteemide ja organite struktuurne ja funktsionaalne säilivus; 2) inidviduaalne kohanemine füüsilise ja ühiskondliku keskkonnaga; 3) harjumuslikku enesetunne säilimine.

Inimese elu on pidev tema organismi sisemiste jõudude kohanemine väliste mõjuritega. Elusorganismis on kõik järjekindel ja allub säilimisele, keskkonna ülevalhoidmisele ja hävimise ärahoidmisele. Stress-olukorra tekkimisel käivitub homöostaasi mehhanism, et taastada süsteemi tasakaal. Homöostaatilise mehhanismi aluseks on eneseregulatsiooni printsiip.

Inimese tervis on paljus määratus tema adaptatsioonivõimega – füüsilise, sotsiaalse ja individuaal-psühholoogilisega. Eduka adaptatsiooni kriteeriumiks on võime elada kaasaegsetes tingimustes.

Suhtumine tervisesse, kui igapäeva eduka elu allikasse, seisneb selle väärtuse mõistmises ja tegusas jõudmises selle täiustamiseni. Selline suhtumine viib sisemise tervise pildi (STP) formeerumiseni. STP fikseerib enese mõistmise teatud taset tervise tingimustes. Võib eristada STP 3 külge:

  • kognitiivne – kujutab endast tervise säilitamise ja selle tugevdamise meetmete arusaamade ning järelduste kooskõla.
  • emotsionaalne – terve enesetunde kaastunne, mis on seotud tundmuste kompleksi, mis formeerivad terve inimese emotsionaalset tausta.
  • käitumuslik – konkreetsete tegude kooskõla, mis on suunatud tervise säilitamise ja tugevdamisele.

Tervise sisemine pilt võib olla vaadeldud kui püsiv enesetundmise kujund, enda tundmise formeerumise tulemusena. Sellise enesemõistmise käigus igal indiviidil toimub tervise sisemise pildi kui isiksulise dünaamilise mõttelise süsteemi formeerumine ja areng, millega kooskõlas toimub inimese konkreetse tegevuse käik. Tervise kuju formeerumine kujutab endast inimese olemise individuaalsete arusaamade keerulist protsessi, mis on mõjutatud mõistuse motiveeritud koostisosa poolt.

Tervise kujundi formeerumise peamiseks tingimuseks on inimese enda positiivse MINA-kontseptsiooni olemasolu, mille integreerivaks elemendiks ongi tervise sisemine pilt.

STP – tervise psüühiline ja füsioloogiline etaloonne kuju, mis formeerub inimese kogemuse saamise protsesse käigus. Isiku emotsionaalsete ja ratsionaalsete tervisesse ja elu eesmärkidesse suhtumise süsteem realiseerub käitumise teatud stereotüüpides.

Tervise ja haiguse kujundid on kaks poolust, mille vahel liigub inimese dünaamiline aktuaalne kujund. Mida harmoonilisemalt kõik olulised omadused, mis moodustavad isikut on ühendatud, seda stabiilsem, tasakaalustatum see on ning võimeline vastu panna mõjudele, mis üritavad rikkuda selle terviklikkust. Kui see ühtsus on häiritud, kaotab inimene elu keset, harmooniat, mida kannab endas sisemine vabadus. Tulemusena – energeetilise balanssi häirumine, vastupanuvõimete nõrgenemine, kehalised ja vaimsed haigused.

Haiguse psühhosomaatiline kontseptsioon.

Haigus areneb organismi adaptatsiooni häire tõttu väliskeskkonnaga. Adaptatsiooni häired väljenduvad funktsionaalsete või orgaaniliste häiretena – haiguse sümptomitena.

Haiguse sümtomid on signaalid, mida saab haige oma kehalt ja määrab neile ühe või teise tähendusega, sõltuvalt oma eelneva kogemuse, psühholoogilise omapära, kultuurist. Haigustunnuste interpretatsioon mõjutab nende intensiivsust, iseloomu ja haige käitumist ning peegeldub haiguse sisemises pildis (HSP). HSP – inimese oma haiguse formeeruv terviklik kujund. HSP struktuuris võib eristada 4 taset:

  • tundmuslik tase – haiguse vahetu tundmuslikku peegelduse tase (tingitud tundmuse ja seisundi haigusega)
  • emotsionaalne tase – muretsemine haiguse ja selle tagajärgede pärast
  • intellektuaalne tase – haiguse tundmine ning selle ratsionaalne hinnang
  • motivatsiooni tase – uute motiivide tekkimine ja premorbiidse motivatsioonistruktuuri ümberehitus.

HSP regulatsiooni kõige mõjuvamaks mehhanismiks on psühholoogiline. HSP psühholoogilised regulaatorid kujutavad endast: „mina” isisksuse süsteemi, isiksusesisest konflikti või frustratsiooni ja isiku adaptatsiooni reaktsioone.

HSP psüühilise adaptatsiooni süsteemina haigusega peegeldab enda sisus haige neuroosi tähtsust.

Diagnostika ja teraapia: psühhosomaatiline lähenemine.

Oma praktikas suhtun ma alati tähelepanelikult peenete ja keeruliste keha ja psüühika vaheliste seostesse, üritan likvideerida olemasolevat teaduse ja praktika vahelist lünka ning rikastada oma arstliku kogemust efektiivse instrumentaariumiga.

Biopsühhosotsiaalse tervise/haiguse mudeli tunnustamine soodustab ühise kompleksse lähenemise psühhosomaatiliste haiguste diagnostikale ja ravile. Psühhosomaatiline lähenemine aitab selgitada seost kannatuste psühholoogiliste põhjuste, käitumise ja somaatiliste protsesside vahel kasutamaks saadud andmeid terapeutilisteks eesmärkideks.

Psühhosomaatilise lähenemine algab esmasest vestlusest haigega. Kliinilis-psühholoogilist uuringu on vaja teostada kannatava isiku intrapsüühilise konflikti somaatiliste kaebuste, anamneesi, individuaalsete omapärade arvestades. Patsiendi probleemide süsteemseks uuringuks on kasutusel multimodaalne Lasaruse profiil, mis võimaldab teostada analüüs seitsmel suunal: käitumine, tunned, aistingud, ettekujutlused, kognitsioonid, interpersonaalsed suhted, ravimid ja bioloogilised faktorid. Multimodaalse profiili kasutamine võimaldab paremini selgitada patsiendi probleeme, määrates kõige olulisemaid, mis võivad sada psühhoteraapia „märklaudadeks”, aga ka määrata psühhoteraapia eesmärke ja etappe.

Psühhoteraapia integratiivne lähenemine.

Kaasaegses psühhoteraapias integratiivne lähenemine võimaldab konkreetsete ravimeetodite ühendamist ühisel kontseptuaalsel alusel. Isikulis-orienteeritud (rekonstruktiivse) psühhoteraapia kontseptuaalne alus võimaldab välja töötada uusi integratiivset tüüpi süsteemseid ravistrateegiaid, mis võimaldavad taastada häiritud suhete süsteemi ja teostada haige isiku transformatsiooni haigusliku seisundi ületamiseks.

Imagotransformatsiooni metoodika oma individuaalses variandis on orienteeritud ajaloolisele teadvustamisele, selle keskses tähelepanus on inimese elu ajalugu, biograafiline materjal.

Psühhoteraapia integratiivne lähenemine eeldab psüühilise reaalsuse terviklikkuse tajumist, mis on ilmutatud kõikides inimese eksistentsi tasemetes. Integratiivse lähenemise raames kasutan psühhoterapeutilisi printsiipe, mis on väljatöötatud erinevates psühhoteraapia suundades. Psühhodünaamilise psühhoteraapia üks olulisematest printsiipidest – „seal ja toona” – kasutatakse patsiendi eluajaloo analüüsiks bioimagografeerimisel. Uute tähenduste ilmumine pöördudes tagasi situatsioonide ja üleelamiste poole haiguse kõige varajasemate arenguetapidel soodustab patsiendi individuaalse kogemuse paremat arusaamist.

Gestaltteraapia „siin ja praegu” printsiip määrab tähelepanu koondamist patsiendi tundmuste ja üleelamiste aktuaalsete omapäradele. Nende kahe printsiibi optimaalne kooslus psühhoteraapias toimub eelneva kogemuse piltide kokkupuutumise puhul patsiendi mõistuses, mis on esitatud erinevate märkide süsteemide poolt seoses emotsionaal-kognitiivse konsonandi tekkimisega.

Käitumusliku psühhoteraapia variant on samuti edukalt integreeritud imagotransformatsiooni metoodikasse. Selle aluseks on õpetamine adekvaatselt reageerida keerulistes elusituatsioonides, mille aluseks on soovitatava „mina” kujundi formeerimine, kommunikatiivsete võimaluste laiendamine, uute kujundite vastuvõtmise võime arendamine, isikliku elukogemuse mobiliseerimine, psühholoogiliselt adekvaatse käitumise treening erinevates eluolukordades.

 

 
 
 
   
  Konfidentsiaalsuse garantii   Tegevusluba   Sisukaart  
Copyright © 2007– Aleksander Rjumin. All rights reserved. Created by Styf